2011.a. kevadel ja suvel osalesime projektis “Culture and Nature: The European Heritage of Sheep Farming and Pastoral Life (CANEPAL)”. Uuringu eesmärgiks oli koguda lammastega seotud tekstilist ja pildimaterjali Eesti lambakasvatustaludes. Selleks koostati küsimustik ning valim Eesti lamba- ja kitsekasvatajatest, valimi põhimõtteks oli hõlmata nii suur- keskmisi kui väikepidajaid igast Eesti maakonnast, kokku 50 lambakasvatajat.
Küsitluse viis läbi MTÜ MML, hiljem lisati Eesti Maaülikooli, Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Vabaõhumuuseumi töötajate koostatud tekstid ajalooliste allikate põhjal. Kogutud materjal saadetakse edasi CANEPAL projekti partneritele Ungarist, Bulgaariast, Poolast, Kreekast, Prantsusmaast, Hispaaniast ning kõigi projektis osalevate maade matejalidest koostatakse näitus.
Siia leheküljele laadisime osa kilde meie äärmiselt huvitavast poolaastast ja ka värvikamaid leide arhiivimaterjalidest. Vajutage alljärgnevatel teemadel:
Ajalooline ülevaade Eesti lambakasvatusest
Ajalooline ülevaade Eesti lambakasvatusest. (See osa on kokkuvõttev referaat dots. Peep Piirsalu materjalidest)
Esimesed märgid lamba- ja kitsekasvatusest Eestis pärinevad vanemast pronksiajast II aastatuhandel eKr, arheoloogilistel väljakaevamistel on rohkesti lamba- ja kitseluid leitud ka nooremast pronksiajast. Muinasaja lõpuks 13. sajandil kujunes mõningane erinevus rannikul asuva Lääne ja Loode-Eesti ja sisemaa vahel. Lääne pool oli rohumaid rohkem ja loomakasvatusel ning sõnnikuga väetatavatel põlispõldudel suurem osakaal, sisemaal oli suurem tähtus alepõllundusel, küttimisel ja kalastamisel. Lääneosas kasvatati rohkem lambaid ja veiseid, sisemaal sigu.
Esimesed kirjalikud andmed lammaste kohta pärinevad XVIII sajandi lõpust, kus kirjeldati Eesti kohalikke maalambaid kui talupojalambaid, kes olid jämeda musta või halli villaga, väikest kasvu, kõrgete peenikeste jalgadega, lühikese sabaga, leplikud ning hea sigivusega, ja nn saksa lambaid, kes olid suuremad ja peene villaga ning keda kasvatati mõisates.
Eesti lambatõugude kujunemises võib eristada järgmisi perioode:
Kuni XIX saj alguseni kasvatati jämeda villaga eesti maalambaid karusnahkade ja käsitöövilla tootmiseks 1824-1869 peenvillalammaste kasvatamine ja kalevivabrikute asutamine
1869-1924 lihalammaste kasvatamine ja aretamine
1924-XX sajandi 50ndate aastateni kohalike tõugude eesti tumedapealise ja eesti valgepealise aretamine ja kujundamine
Alates 1824. aastast hakati Saksamaalt Eesti mõisatesse tooma meriino lambaid, keda loendati Eesti- ja Liivimaa mõisates kokku üle 200 000 looma. Pikkamööda levisid meriinolambad mõisatest ka taludesse. Kohaliku eesti maalamba arendamisele XIX sajandil tähelepanu ei pööratud.
Alates 1841. aastast hakkas villa hind langema, kuna Euroopa turule jõudis odav vill Austraaliast ja Argentiinast, samas arenes edasi ka tekstiilitööstus, ning 1863. aastal otsustati kohaliku maalamba parendamiseks hakata Eestisse sisse tooma inglise liha-villalamba erinevaid tõuge. Kui veel 1864. aastal domineerisid peenvillalambad, siis 1880. aastaks olid meriinod asendunud liha -villalammastega. 1890. aastal oli Baltimaadel ligikaudu 1 miljon lammast, kelle hulgas oli nii meriinosid kui liha-villalambaid, kuid ülekaalus olid kohalikud maalambad ja nende ristandid. Kuna liha-villalammaste jäärasid müüdi ka talupoegadele, paranesid ka kohalike maalammaste lihaomadused. Samuti mõjusid lihalambakasvatusele soodsalt rohumaade puhastamine võsast, maade kuivendamine ja uute põllukultuuride (ristik, kartul) kasvatamine. Liha-villalammaste kasvatamise tõus kestis kuni 1898. aastani, mil lambapidamise asemel hakati arendama piimakarja.
- aastal oli Eestis 620 000 lammast, seose maareformi läbiviimise ja talude arvu suurenemisega tõusis lammaste arv 1922. aastal rekordilise 722 tuhandeni.
Alates 1925. aastast hakkab lammaste arv Eestis vähenema, põhjusteks majanduskriis, piimakarja eelisarendamine, mitmed vihmased suved ning parasiithaiguste laialdane levik. Kõige madalamale langes lammaste arv 1930. aastal, mil loendati 467 200 lammast, hakates pärast seda jälle kasvama ning ulatudes 1939. aastaks 695 700 lambani.
Teise maailmasõja ajal vähenes Eestis lammaste arv 322 900-lt 1940. aastal 248 000-ni 1945. aastal, sugulammaste arvukus oli sõjategevuse tagajärjel vähenenud üle 40%. Hävisid ka paljud tõukarjad ja aretustöö seiskus. 1949. aastal algas Eestis kolhooside moodustamine, kus seati riiklikuks eesmärgiks aretada välja uued Eesti oludele sobivad lambatõud – eesti tumedapealine ja eesti valgepealine, aretuse algmaterjaliks kasutati šropširi ja ševioti lammast. Sõjajärgsetel aastatel hakkas lammaste arvukus tõusma, ulatudes 1951. aastal 265 800 loomani, kellest kolhoosides oli 33,7% ja inimeste kodumajapidamistes 66,3%. Ka lammaste arv kolhoosides hakkas suurenema, 1951. aastal oli neis juba 89 700 lammast. 1960. aastatel algas kolhoosides spetsialiseerumine sea- ja veisekasvatusele ning enamus lambafarme likvideeriti, kuna kaotati kolhooside riiklik villamüügikohustus. 1969. aastal oli kolhoosidesse alles jäänud 4800 lammast, mis moodustas 3% kogu lammaste koguarvust Eestis. 1970. aastaks oli enamik lammastest kolhoosides puhtatõulised eesti valgepealised ja eesti mustapealised, kuid lammaste arv oli väike, aastatel 1970-1990 vahemikus 4000-7000 looma, mis moodustas kogu Eesti lammaste üldhulgast 3-5%. 1972. aastal oli kolhoosides tõulambaid kokku 5660 looma ja 1984. aastal 9485 looma. Suurimas lammaste tõufarmis oli 1980. aastal üle 1200 looma (Piirsalu, 2007).
Pärast Eesti taasiseseisvumist 1990. aastate alguses vähenes lammast arv järsult. Põhjuseks oli põllumajandustootmise üleüldine allakäik, kuna nõukogude süsteem oli kokku varisenud ja kolhoosid likvideeritud, kuid uus süsteem veel ei toiminud ning Eestis ei makstud ühtegi põllumajandustoetust. Lambaliha, villa ja naha kokkuostuhind oli väga madal, mis viis lambaliha tootmise kahjumisse, samuti olid probleemid liha ja villa realiseerimisel. Kui 1990. aastate alguses oli Eestis ligikaudu 140 000 lammast, siis järgneva kümne aasta jooksul langes lammaste arv alla 30 000, vähemalt 100 lammast oli ainult 14 karjas, lambaliha kadus müügilt, villavabrikud lõpetasid töö ning tapamajad lambaliha käitlemise.
Alates 1999. aastast hakati maksma riigipoolset ute kasvatamise toetust, lisandusid Euroopa Liidu toetused, lammaste pidamise majanduslik tasuvus paranes ja lammaste arv hakkas alates 2000. aastast kasvama. Kuna tõusis liha kokkuostuhind, hakkas suurenema liha- ja villatoodang, samuti on suurenenud tarbijate nõudlus kvaliteetse kodumaise lambaliha järele (Piirsalu, 2009). 2001. aastal peeti Eestis 29 000 lammast, nendest 60,3% elas kodumajapidamistes, 39% taludes ja 0,7% ettevõtetes, 43% uttedest elas alla 10-pealistes karjades, 52% uttedest elas 10-100-pealistes karjades ja üle 100-pealistes karjades elas 5% uttedest. Suurimad lambakarjad 2000.-te aastate alguses olid 250-300 põhikarja utega karjad.
Eesti Põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) andmetel oli Eestis 2010. aasta seisuga 1900 lambapidajat ja 79 031 lammast ning 518 kitsepidajat ja 2850 kitse (põllumajandusloomade registris olevate loomade arv seisuga 27.09.2010, PRIA). 805-l loomapidajal oli loomi 1-10, 1005-l loomapidajal oli loomi kuni 100, 125-l loomapidajal oli loomi kuni 500 ja neljal loomapidajal oli üle 1000 looma. Kõige suurem lambakari Eestis on OÜ Rägavere mõisal 3178 loomaga Lääne- Virumaal, järgneb OÜ Kopra Karjamõisa kari 2325 loomaga Valgamaal, 1857 loomaga kari Põlvamaal ning 1130 loomaga kari Saaremaal (PRIA, 2010). Kõik üle 500 loomaga karjad on erinevat tõugu lihalammaste karjad, suuremad neist ekspordivad kas eluslambaid või lambaliha ja varustavad ka Eesti toitlustusettevõtteid. Liha-villa ja villalammaste karjad jäävad enamikus vahemikku 10-100 looma, sellise suurusega karju on Eestis ka kõige rohkem. Villa, villatooteid ning lambanahku Eestist ei ekspordita. Kõige rohkem on lambaid Saare maakonnas, kuna see on ajalooliselt välja kujunenud lambakasvatuspiirkond, sealsed õhukese mullakihiga kivised karjamaad sobisid lammastele rohkem kui hobustele ja lehmadele. Tänapäeval on saartel suur looduskaitseliste maade osatähtsus, mida EL-i toetuste abil hooldatakse lammastega.
Lambapidamine
Suurepärase ülevaate kaasaegsest lambapidamisest leiate aadressil http://www.setomaa.ee/docs/File/Lambakasvatuse%20kasiraamat.pdf
Ajalooliselt olid lambad, nii nagu ka lehmad ja sead, perenaise hoole all. Hobuste kasvatamine ja hooldamine oli peremehe vastutus. Kõik villaga seotud tööd on olnud naiste ala, lammaste tapmine ja parkimine on olnud meeste kohustus. 19. sajandil kasutati juba nahkade töötlemisel ka kutseliste parkalite abi ning kasukaid lasti õmmelda rätsepatel.
Loomad olid karjamaal aprilli lõpust oktoobri lõpuni. Talvel peeti neid laudas ja üks talu jättis ületalve tavaliselt 2-3 lammast. Karjatamine toimus 19. sajandi keskpaigani ühises külakarjas, Lääne-Eestis ja saartel isegi 20. sajandi 30ndte aastateni.
Ühiskarjatamist võis korraldada ilma järelvalveta, kui põllud ja heinamaad olid tarastatud. Küla või mitme küla peale võidi palgata ühine karjane. Kordkarjatamise puhul mindi karja taluperedest järgemööda. Kohati oli igal talul oma karjane, kuid karjas käidi koos. Kõige sagedam oli külakarjase kasutamine. Külakarjaseks valiti enamasti kehvemal elujärjel üksik mees, kes palgati jüripäevast mihklipäevani. Karjase palkamise otsustasid küla peremehed koos. Mandri -Eestis karjatati lambaid ja lehmi koos. Saaremaal võeti igale loomaliigile eraldi karjus.
Peale talude kruntimõõtmist 19. sajandi keskel külade ühine karjatamine vähenes ja taludel oli oma karjane. Kui talus oli sobivas eas lapsi, oli karjuseamet nende, kui ei olnud, palgati karjane. Tarastamise laienemisel vähenes vajadus karjase järele.
- aastal taaselustas nõukogude võim Eestis ühiskarjatamise lambakasvatuse arendamise ettekäändel, tegelik eesmärk oli aga ette valmistada talupoegi kollektiviseerimiseks. Nõukogudeaegseis suurmajandeis karjatati loomi karjase abil 1970ndate aastateni, siis muutus valdavaks karjamaade tarastamine. Kolhoosiaja algperioodil kasutati kordkarjatamist so kolhoosipered käisid karjas kordamööda. Hiljem palgati igale karjale eraldi karjane. Lisaks kolhoosikarjale oli igal kolhoosiperel ka oma loomapidamine, et ära elada. Neid karjatas tavaliselt iga pere eraldi, kuid esines ka individuaalloomade ühiskarjatamist, eriti Põhja-, Lääne-Eestis ja saartel. Kohati karjatati eraloomi kolhoosikarjaga koos, kuigi see oli ametlikult keelatud. Saaremaal Mustajala kihelkonnas kestis ühiskarjatamine 1990 aastateni.
Karjase teenistuse aeg algas kevadel jüripäevast ja kestis sügisel kolm nädalat peale mihklipäeva ( 23. IV-20.X). (ERM KV 184: 13, Tartu)
Töö kestvuse määramises on lähtunud küll konkreetsetest tähtpäevadest, ent pigem need olid karjatamisperioodi üldiseks piiritlemiseks. Tegelikkuses neist kuupäevadest täpselt kinni ei peetud ja karjatamisperiood sõltus ilmastikust ja talveks kogutud sööda varudest.
Kevadeti aeti loomad esimest korda välja, kui loomtoit juba lõpukorral oli ja karjamaale ning kesale tärkas haljakut. (ERM KV 184: 14)
Karja väljalaskimiseks on toodud välja ka konkreetseid nädalapäevi. Kindlatel päevadel väljalaskmine pidi karjale õnne tooma.
Esimest korda aeti kari välja heal päeval. Head päevad nädalas olid: teisipäev, neljapäev ja laupäev. Halvad ja õnnetud päevad olid: esmaspäev, siis susi sündis, kolmapäeval katsel käidi ja reedel ristiti. ( ERM KV 184: 14).
Külakarjaseks valiti tavaliselt kehvem, tihti terviserikkega mees, kes muud tööd ei jaksanud teha. Enamasti olid need vallalised inimesed, sest pere ülalpidamiseks karjusepalgast ei piisanud. Karjane võeti oma külast või lähiümbrusest ning otsustasid küla peremehed ühiselt. Valimine toimus kas mõnes talus või külakõrtsis. Kui kandidaate oli mitu, siis valitui see, kes vähem palka küsis. Üks ja seesama karjane võis töötada külas mitu aastat.
Karjane palgati sügisel uuesti eelmise suve palgamaksmise ajal /…/ Karjase palgamaksmine oli sügisel karja lauti jäädes. Karjasele palgamaksmisest ja uue lepingu sõlmimisest võtsid osa kõik peremehed. Peale palgamaksmist ja uue lepingu sõlmimist tehti liiku ( ERM KV 119: 91).
Kordkarjatamise juures olid karjatajad pereliikmed, enamasti lapsed, aga ka vanemad naised või raskemale tööle sobimatud mehed. Sageli anti karjasele abiks ka mõni laps, karjakorraline. Pärast talude kruntimist ja päriseksostmist 19. sajandi teisel poolel olid karjasteks enamasti talupere poeg vanuses 7-15 aastat. Kui oma peres sobivas eas lapsi ei olnud, tuli karjapoiss tallu palgata.
Külakarjane ööbis enamasti iga öö erineva pere juures. Sellist perest-perre öömajal käimist nimetati karikõrda käimiseks. Karjase magamiskoht oli tares või peretoas. Suviti aga ööbis väljas, lakas või aidas ning seda kuni hilissügiseni. Ainult üksikud vanad inimesed magasid suvel kambris. (ERM KV 184: 22)
Lisaks öömajale oli pere kohustuseks veel tagada karjasele päevane toit. Selleks anti karjasele hommikul kaasa leib, piim, kala ja mõnikord ka või ning paremal päeval ka liha. (KV 184: 24, Tartu) Kuna karjane ärkas enamasti kõige varem – päikesetõusu ajal, siis hommikut ta koos pererahvaga ei söönud.
Palka maksti enamasti talvise toidumoona ja rõivaesmetena, lisaks ka rahapalka nn „sabaraha“. Palka maksis iga talu vastavalt karjas käinud loomade arvule.
Palga juurde kuulus veel jõulukakk. Jõulukakk oli karjasele mõeldud toidumoon, mida pakuti talle jõulude aeg ning mõnes kohas isegi uue aasta ajal – nt Lamjalas ( ERM KV 184: 215). Seda käis tavaliselt karjane ise jõululaupäeval külast korjamas.
Lisaks põhipalgale oli karjasel õigus “jõulukakule”. Jõululaupäeva hommikul sõitis karjane hobusega külasse “jõulukakku ajama”. Peremees pakkus karjasele jõuluõlut, perenaine tõi aidast liha, vorsti, saiapätsi või muna pühade kraami. “Kaku” suurus olenes perenaise heldusest ja anti ikka sellisel määral, et karjasel poleks põhjust külas kurta perenaise kitsiduse üle. Mitme talu peale kokku korjas karjane “kaku”, millest jatkus talle pühadeks ja kauemakski. ( ERM KV 138: 49)
Karjasel, olgu see oma laps või võeras, oli tingimata jaanipäev vaba päev, siis läks karja mõni vanem inimene talus ja karjane sai loa minna kiriku juurde kabeli jutlusele. Kui kiriku juurde mindi hobusega, siis võeti karjane vankri pärapeale, kui jala tuli minek, siis võeti kingad käeotsa ja alles kiriku ligidal pandi kingad jalga. Oli kergem kõndida ja jalanõude kulumine väiksem(ERM KV 493: 194).